Kristlased mõistavad selle hukka. Samas on keskaegseid musta maagia praktiseerijaid kujutatud mungarüüdes meestena, kes pöördusid palvetes jumala poole ja paastusid. Ravitsejad, maagid, külatargad ja nõiad ei armasta endast rääkida. Ja kui räägivadki, siis sellest, et musta maagiaga tegelemine on väga ohtlik, samal ajal väga ligitõmbav.
Tavamõistes nimetatakse “mustaks” selliseid maagilisi riitusi, mille eesmärgiks on teiste kahjustamine. Kuid õpetlased-esoteerikud nimetavad mustaks maagiaks teadmiste kompleksi, mis võimaldab nii enda siseenergia kui ka looduslike energiate — vee, maa, õhu ja tule kasutamist ellujäämiseks äärmuslikes olukordades: põua ja ikalduse ajal, vaenlaste keskel ja täielikus üksinduses, epideemiate ja katastroofide tingimustes.
Must maagia pole iseenesest halb ega hea, vaid ohtlik, nagu terav nuga väikese lapse käes. Halb maine on mustal maagial seetõttu, et nende teadmiste abil on võimalik kurja teha. Valge maagia sellega ei tegele, kuid just sellepärast peavad paljud seda piiratud teaduseks — sellega võib ravida ja edu ligi tõmmata, kuid ära kaetada, needa või endasse armuma panna valge maagia ei luba.