Teosoofia

[huviline]

Kreekakeelne sõna theo-sophia tähendab sõna-sõnalt jumal-tarkus.

Tsiteerides H.P.B-d:
Kreekakeelne theos tähendab jumalaid, jumalikke olendeid, kuid mitte sugugi “Jumalat” selles tähenduses, nagu seda sõna meie päevil kasutatakse. Seepärast ei tähenda teosoofia “Jumala Tarkust” nagu seda tõlgitakse, vaid Jumalikku Tarkust, st. tarkust, mis on jumalatel. Teosoofia nimetus on tuhandeid aastaid vana.

Teosoofia ei ole religioon, ta suhtub religiooni, kui uurimisobjekti. Teosoofia selgitab religiooni. Ta selgitab kõike seda, mis on tõelist iga religioonis ja ühendab kõik üheks harmooniliseks tervikuks. Teosoofia vaatleb kõiki erinevaid religioone, kui ühe ilminguid ja nad on omast vaatekohast kõik tõelised. Kõik religioonid on teineteisega kooskõlas kõigis tähtsamates seisukohtades. Kõik religioonid kirjeldavad sarnaselt seda, milline peaks olema inimese elu, milliseid voorusi peaks inimene arendama ja millega on sisemuses tuleks võidelda. Kõik religioonid on nendes küsimustes samadel seisukohtadel. Algajale, kes alustab tutvumist teosoofiaga, võib teda määratleda kui Universumi mõistlikku teooriat, kuid nende jaoks, kes seda on uurinud, pole ta teooria, vaid fakt. See on teatud teadus, mida on võimalik oma isikliku kogemuse põhjal uurida ja kontrollida, kui ainult isik on valmis endas välja arendama omadusi, mis selliseks uurimiseks on vaja.

Alati on eksisteerinud grupp inimesi, kes on oma isiklike jõupingutuste tulemusena saanud ligipääsu tõe tasandile. Teosoofia ühing loodi, et ühendada tõe poole pürgivaid inimesi, teosoofiline kirjandus on kättesaadav kõigile, kes soovivad lugeda, õppida ja sisemiselt omandada need tõed. Teosoofilise kirjanduse kaudu saavad suured tõed kättesaadavaks kõigile, kes tunnevad nende järele vajadust. Kuid ikka tuleb mõtelda oma peaga ja veenduda kõiges ise.

Teosoofia raamatutes on äratoodud kolm tõde, mis on absoluutsed ja mis ei kao kunagi. Neid tõdesid on samas väga raske väljendada. Need tõed on kõike haaravad, nagu elu isegi ja samas lihtsad, neid võib mõista iga inimene.

- Jumal eksisteerib ja ta on hea. Ta on suur eluandja, mis on meis ja meie ümber. Ta on surematu ja igavesti loob heaolu. Teda ei saa kuulda, näha, katsuda, kuid teda on võimalik tunnetada inimese poolt
- Inimene on surematu
- Absoluutse õigluse Jumalik seadus juhib kõike maailmas, et iga inimene on iseendale kohtunik ja elulooja, täites ennast valguse või pimeduse, autasu või karistusega

Esimesest tõest järeldub

- Hoolimata sellest mida näeme, liiguvad kõik asjad mõistliku paremuse poole. Et kõik olukorrad, kui nn. halvad nad ka ei tunduks on just nimelt see, mida vaja. Et meid ümbritsev keskkond aitab, mitte ei sega, kui me suudame selle keskkonna õigest tähendusest aru saada
- Et suur plaan on suunatud inimesele kasuks, inimese kohus on sellest aru saada
- Kui inimene on sellest arusaanud, siis on tema kohtus mõistlikult selle toimimisele kaasa aidata

Teisest tõest järeldub

- Tõeline inimene on tema hing, keha on ainult tema vahendaja
- Järelikult tuleb inimest vaadelda hinge seisukohalt ja iga kord, kui tekib sisemine võitlus, peab inimene tunnetama samasust oma kõrgema poolega, mitte madalama poolega
- See, mida me nimetame inimese eluks, on ainult üks päev tõelisest elust.
- Surm on ühelt tasandilt teisele minek.
- Inimesel on seljataga tohutu evolutsioon, mille uurimine on huvitav ja väga õpetlik.
- Ja inimene omab enda ees hiilgavat evolutsiooni, mille võimaluste tundmaõppimine on veel huvitavam ja õpetlikum.
- Iga hing võib kindel olla, et ta lõpuks jõuab kohale, olgu kõrvalekalle teel ükskõik kui suur.

Kolmandast tõest järeldub

- Iga mõte, iga sõna, iga tegevus toob endaga kaasa teatud tulemuse. See pole karistus ega preemia. Põhjus ja tagajärg on teineteisest lahutamatud.
- Inimene kohus on seda suurt seadust tundma õppida.
- Inimesel tuleb saada omaenda isandaks, et mõistlikult suunata oma elu, et olla kooskõlas selle seadusega.

Olles need seadused omandanud

- Kõigepealt me mõistame elu, miks ja kuidas me peame elama ja et elu on väärt elamist.
- Me õpime ennast valitsema ja sellega arendame ennast.
- Me õpime kuidas aidata neid, keda me armastame ja kuidas olla kõige kasulikum kõigile, kellega kokkupuutume.
- Me õpime vaatlema teisi inimesi veidi laiemalt, mitte ainult enese kitsast seisukohast.
- Elukatsumused hakkavad tunduma kergematena.
- Kõik, mis toimub meiega ja meie ümber, muutub õiglaseks.
- Me vabaneme täielikult surmahirmust.
- Meie mure seoses lähedase inimese surmaga väheneb.
- Meie vaade toimuvasse muutub ja me hakkame arusaama oma rollist elus.
- Me vabaneme kõigist religioossetest hirmudest ja rahutusest, nii iseenda kui teiste suhtes.
- Igasugune põdemine tulevikus toimuva pärast lõpeb ja me elame kindlustundes ja rahus.

Jumala mõiste

Tuleb eristada Jumalat, mis Lõputu Olemine, Jumalast, kes avab seda Olemist läbi ilmnenud Universumi. Tõelisel puhas Jumala idee räägib, et ta on kõiges ja läbistab kõige. Ta ON kõik. Just selle lõputu, absoluutse kohta, kes on Kõik, me saame ütelda – “TA ON”

Praktilistel eesmärkidel ( me pole võimelised enamat tunnetama) pole vaja tõusta kõrgemale Tema imelisest ilmingust, meie päikesesüsteemi jumalusest, keda filosoofid nimetavad Logoseks. Tema juurde kuulub kõik, mis kuulub ka Jumala juurde, kõik – mis on hea. Jumala armastus, tarkus, vägevus, kannatlikkus ja kaastunne on väid vihjed selle kohta, mida tegelikult kujutab endast meie päikesesüsteemi Logos. Nii, et kui me räägime Jumalast, peaks me mõtlema Logosest. Me teame, et ta on olemas, nagu teame, et Päike paistab. Tema tegevus ja mõtted ümbritsevad meid kogu aeg, kui me hakkame uurima tundmatut maailma meie ümber. Jumal on meis ja on meie ümber. Meie jumalik päritolu annab meile kindluse, et iga inimolend varem või hiljem jõuab Jumalikkuse tasandile.

Jumalik tasand

Vaadates kõike seda, mis toimub meie ümber, on raske uskuda, et kusagil on maailm, kus valitseb rahu ja teadmine asjade olemuses. Kolmas suur tõde õpetab meile, et ükskõik millised poleks olukorrad, millesse inimene satub, ta peab teadma, et ta ise aga mitte keegi teine, on need olukorrad loonud. Toimivad evolutsiooni seadused on sellised, et nad kindlustab inimesele parimad vahendid vajalike omaduste väljaarendamiseks. Tuleb alati meeles pidada, et kõik eluolukorrad on just sellised, nagu inimene oma arenguks vajab. Kuigi elu võib ette panna igasuguseid raskusi, on need raskused just need mida vaja, et inimene liiguks edasi. Raskused pannakse inimese ette selleks, et ta õpiks neid ületama ja et ta arendaks endas julgust, otsustavust, kannatlikkust, püsivust ja teisi omadusi, mida tal on vajaka. Inimesed arvavad, et loodusjõud töötavad nende vastu, kuigi tegelikkuses on see nendepoolne abi inimesele.

Eksisteerib Jumalik plaan ja inimene peaks üritama sellest aru saada. Kui inimene lähtub isetutest motiividest ja soovib tuua kasu teistele, siis on vaja aru saada sellest Jumalikust tasandis selleks, et ta suudaks kõige paremini teisi abistada.

Kui inimene on tunnetanud jumaliku tasandi imelisust, siis on ta valmis tegema jõupingutusi selleks, et oma tahtega sellele tööle kaasa aidata.

Inimese ehitus

Tavaline inimene on väga tihti kahtleval seisukohal, kas tal ikka on hinge? Veel vähem teadvustatakse surematust. Ja nii tuleb tal olla haletsusväärses seisundis, ilma teadmiseta, et inimene on võimeline eksisteerima sõltumata oma kehast, et ta on võimeline sellest kehast eemalduma juba nn elu ajal lühikeseks ajaks. Ja et peale surma suudab inimene elada ilma kehata. Me peame vabanema sellest tohutust illusioonist, kui me tahame hinnata fakte nii nagu nad tegelikult on.

Kui inimene vaevuks veidigi uurima, suudaks ta endale tõestada, et keha on ainult vahendaja, organ, mille kaudu on võimalik kontakti saada selle jämeda mateeriaga, millest on ehitatud füüsiline maailm. Need uuringud tõestaksid, et on olemas palju peenem mateeria. Ta avastab, et on võimeline neid vibratsioone tajuma. See on võimalik sellepärast, et inimeseski on need vibratsioonid olemas. Ajapikku õpib inimene kasutama oma erinevaid kehasid ja nii saab ta ühe laiema vaate maailmast iseenda ümber ja et kõik maailmad kujutavad endast ühtset Kosmost. Sellisel viisil inimene hakkab arusaama paljudest asjadest, mis varem tundusid talle salapärase saladusena, ta ei samasta ennast enam oma füüsilise kehaga ja saab teada, et keha on ainult riietus, mille ta saab eemale heita või vahetada teise vastu – ise jäädes peaagu muutumatuks.

On olemas füüsiline tasand, mis koosneb maailmast mida näeme. Järgmine materiaalsuse seisund on saanud nimetuseks astraal tasand. Peale astraal tasandi on olemas mentaal tasand, mis on loodud meie mõtete poolt. On ka olemas kõrgemad tasandid. Kõik need tasandid on kogu aeg meie ümber ja meis enestes. Kuid kuna meie teadvus on keskendunud ja töötab läbi füüsilise aju, me teadvustame ainult füüsilist maailma ja sedagi ainult osa.

Kuid kui me õpime oma teadvust keskendama ühele meie kõrgematest vahendajatest, siis kogu füüsiline kaob ja tema asemele kerkib teine maailma, vastavalt selle vahendaja seisundile, milles teadvus toimib.

Mateeria on oma olemuses, ikka ja alati üks ja sama. Astraalne mateeria erineb füüsilisest nagu aur erineb jääst. Füüsilist mateeriat on võimalik muuta astraalseks ja astraalset mateeriat mentaalseks.

Tõeline inimene, kes ta siis on ?

Tegelikkuses on ta Logose emanatsioon, Jumaliku tule kiir. Vaim, kes on suletud inimesesse, on oma olemuselt üks Jumalaga ja see Vaim riietub hinge nagu kattesse, See kate, mis teda suleb, annab talle individuaalsuse ja eraldab teda muust jumalikust elust. Kõik Jumaliku Elu kolm aspekti on olnud hinge loomise juures. Jumalik kiir omab endas kõike potentsiaalis, kuid alles pärast pikka evolutsiooni võib varjatu saada nähtavaks. Tasapisi muutub inimene tundlikumaks üha peenematele vibratsioonidele. Tekib võime reageerida kõikidele vibratsioonidele ja selliseid inimesi tunneme me – adeptidena, vaimsete õpetajatena jne. Selle jaoks on vaja kõikide sisemiste omaduste arendamist ja see teevad inimese täiuslikuks.

Taaskehastumine

Kuna kõige peenemad vibratsioonid ei saa algul hingele toimida, siis ta kõigepealt peab riietuma jämedamast mateeriast katetesse, läbi mille saavad toimida jämedamad vibratsioonid. Ja nii võtab ta järgemööda endale mentaalse keha, siis astraalse keha. Ja see ongi sündimine ehk kehastumine – füüsilise keha algus. Füüsilise keha abil saab inimene kõikvõimalikke kogemusi ja neist peab ta saama mõned õppetunnid ja arendama endas teatud omadusi.

Mõne aja pärast ta hakkab uuesti keskenduma kõikidele oma sisemistele jõududele ja viskab ära ühe katte teise järel. Esimene nendest äravisatud katetest on füüsiline keha ja seda me nimetame surmaks. Kuid see pole tegevuse lõpp, see on ajaline pingutuste lõppemine, et veidi puhata ja et siis teha uus sarnane pingutus.

See mida me nimetame inimese eluks on ainult üks päev selles tõeliselt avaras elus, üks päev selles koolis, kus ta peab õppima ära teatud õppetükid. Ja nii kuna 70 või 80 aasta jooksul pole võimalik kõike omandada, nii tuleb inimene maale üha uuesti ja uuesti tagasi läbima kooli nimega elu. Ja seda niikaua kui kõik on õpitud. Evolutsioonis tagasiminek pole võimalik. Kui inimene on laisk, siis tuleb tal lihtsalt ühte ja sama õppetundi korrata, kuni ta pole teda omandanud täiuslikult.

Meie praegune elu ei ole esimene, igaüks meist omab enda järel pikka eksisteerimiste rida ja tänu sellele minevikukogemusele me oleme sellel astmel kus praegu asume. Minevikus oleme me käitunud nii halvasti kui ka hästi ja tänu õiglasele seadusele, igaüks nendest tegudeks kutsus välja teatava koguse halba ja head. Hea toob soodsaid arengutingimusi. Halb omakorda kannatusi ja piiranguid.

Niisiis kui me kogeme piiranguid meie püüdlustes, siis on need meie enda loodud piirangud või on tingitud sellest, et meie hing on veel väga noor. Kui me kannatame, siis oleme ise selle eest vastutavad. Inimeste väga erinevad saatused on loodud minevikus tehtud tegude kaudu. Enamus meist ei mäleta eelmisi elusid, kuna kasutavad oma teadvuse asupaigaks füüsilist aju. Madalatelt vahendajatelt ei tasu loota mälestusi eelmistest eludest, kuna need hävivad iga kehastuse lõpus ja kuna hing pole veel saavutanud oma täielikku teadvust oma tasandil, siis ei mäleta me eelmistest eludest midagi.

Uus vaade inimloomusele

Inimese elu läheb hoopis teiseks, kui ta veendub, et füüsiline elu pole midagi muud kui üks päev elukoolis, ja füüsiline keha – ei ole midagi muud, kui ajaline kate, mis on võetud selleks, et saavutada teatud kogemus. Siis hakkab inimene taipama, et ainus tõeline ülesanne selles elus on – õppida ära antud õppetükk ja et sellest ülesandest eemaldumine oleks suur rumalus. See äratundmine paneb inimese püüdlema kõrgema poole ja mingi aeg toimub võitlus madalamate ja kõrgemate püüdluste vahel.

Religioossed inimesed satuvad tihti eksitusse selle sisemise võitluse suhtes, mida me kõik kogeme vähemal või suuremal määral. Nad tavaliselt järgivad ühte kahest eksimusest. Nad kas arvavad, et selle võitluse on tekitanud ahvatleja deemon või siis peavad ennast väga halvaks südamelt, kuna seal on sellist kurjust. Paljud head inimesed tekitavad sellega endale väga palju mõttetuid kannatusi.

Üks asi, mis tuleb teadvustada, selleks et selles küsimuses selgust saada on, et kõik madalamad soovid ei ole tegelikult meie soovid. Mitte deemonid ei valmistu hinge hukutama, kõik need olendid on inimese enda loodud.

Kuid on veel olemas teinegi allikas sellele, mida kogeme iseenda sees. Teel kehastusse tõmbab inimene ligi endale sobivat materjali ja see materjal on elus. Talle on omane elu ja see on pärit väga kaugest kosmilise evolutsiooni astmelt. See elu on veel teel mateeriasse. Ta püüdleb jämedamate vibratsioonide poole ja meie jaoks on see nn tagasiminek. Ja nii toimubki meie sees konflikt madalama ja kõrgema vahel.

Inimesel tuleb teadvustada, et ta ise ongi see kõrgem jõud, kes võitleb edasimineku ja hea eest ja see madalam jõud ei ole tema, vaid talle allumatud madalama vahendaja osad. Inimesel on võime õppida neid valitsema. Kuid mõtelda neist kui millestki rumalast/halvast ole vaja, sest madalam elu ilming on samuti jumaliku jõu väljavool, mis liigub talle antud suunas ja antud juhul on see liikumine suunaga mateeriasse.

Surm

Teosoofia mõistmise üheks tagajärjeks on muutumine surma mõistesse. Seoses surma mõistega on elatud üle tohutu hulga mõttetuid kannatusi. Inimene, tutvudes surma olemusega, hakkab taipama, et suur kurvastamine lahkunud inimese pärast on egoism.

Inimene saab teada, et suur kurbus võib lahkunule probleeme tekitada. Inimene teab, pole vaja nutta ja karta surma, ükskõik kellele ta ka ei tuleks. Me kõik oleme juba palju kordi surnud ja surm on vana tuttav.

Inimene kes on arusaanud surma mõttest, teab, et elu on katkematu ja et äraheidetud füüsiline keha ei muuda mitte kuidagi moodi tõelist inimest, selle katte kandjat. Ta teab ,et surm on üleminek ühest elust teise ja kui surm on kohal ,siis ta karmatult tervitab teda ja kui surm on viinud kalli inimese, siis ta taipab et see kõik on ainult hüvanguks ja et lahusolek on ainult ajutine. Ta näeb, et universum on ühtne ja et ühed ja samad jumalikud seadust juhivad kõike nähtavates ja nähtamatutes maailmades.

Teosoofilise kirjanduse uurimine on talle andnud piisavalt teavet kõigest, mis teda ees võiks oodata. Sealne elu on loodud inimese enda poolt. Mõtted ja tunded, mis said inimese poolt energiat maises elu ajal, võtavad elusolendite kuju ja nad toimivad talle niikaua kui nendes olev energia on ärakulutatud. Ja kui soovid ja mõtted on olnud kurjad, siis inimene loob sellega endale õudust tekitava maailma.

Kui inimest tema maise elu ajal valdasid tugevad maised soovid ja kired; kui ta on saanud mingi pahe orjaks, näiteks ahnus, tundelisus või joomine, siis on ta endale ettevalmistanud palju puhastavaid kannatusi peale lahkumist sealpoolsesse maailma. Kaotades oma füüsilise keha, inimene säilitab oma soovid ja kired, nad on sama elus kui elu ajal. Ainus mille inimene kaotas, on võimalus rahuldada neid kirgi, mis piinavad neid oma täitmatuses. Selline surmajärgne seisund on tõeline põrgu inimesele, kuid see põrgu on ajaline, sest aja jooksul kired vaibuvad ja kogu nende energia kulutatakse ära kannatustes. See on tõesti hirmutav tulevik, kuid tuleb meeles pidada, et inimene on selle tuleviku ise loonud. Ta ise lubas oma kirgedel kasvada ja nii tekitab endale teispool kannatusi.

Saatus pole väljast pealepandud, vaid loodud inimese enda poolt. Samas tuleb meeles pidada, et kannatused on ka ainus tee vabadusse. Kui surmajärgses elus poleks kannatusi, siis inimene saabuks maisesse ellu täpselt samasuguste kirgede võimuses olevana ja sellest polekski väljapääsu. Kuid viibides astraaltasandis inimene vabaned kirgedest ja inimene tuleb füüsilisse ellu ilma nendeta. Tõsi, mõistuse nõrkus, mis lubas kirgedel üle pea kasvada, jääb inimesse. Ka see on tõsi, et ta loob oma astraalkeha sellise, mis võimaldab tekitada samalaadseid kirgi, mis valdasid teda eelmises kehastuses. Nii et tal pole just raske elada samalaadset elu kui eelmises elus.

Kuid tõeline inimene, Kõrgem Mina, sai väga kohutava õppetunni ja ta teeb kõikvõimalikke pingutusi, et madalam loomus ei teeks enam sarnast viga. Inimene küll sünnib kirgede algetega, kuid kui tal on õnne sündida headest ja mõistlikest vanematest, siis nad aitavad arendada temas head ja hävitada kõige halba. Ja siis pingutused kannavad vilja ja kire alged surevad.

Tark ja heasüdamlik inimene, kes on teadlik igavesest elust, peegeldab seda valgustavat seisundit kõigele, kes on tema läheduses. ta teab hästi, mis teda ootab surmajärgses maailmas ja mida ta on oma mõtete ja tunnetega loonud. Taevas on tema jaoks teadvuse seisund, mida inimene omab kahe kehastuse vahepealsel ajal. Ja et taevas ei olda igavesti, et see on ajaline seisund.

Taevasmaailm on intensiivse vaimse elu imeline maailm, milles me elame ka praegu, ainult meie arusaamise piiratus takistab meil seda taevast õndsust nautimast, hoolimata sellest et ta ümbritseb meid kogu aeg. Ja meis enestest sõltub kas me seda tajume.

Kui astraalne keha on äravisatud, jääb järele mentaalne keha. See on kõrgemast klassist mateeriaga kate. Kogu tema teadvus on keskendunud nüüd sellesse kehasse ja ta on vastuvõtlik mentaalse maailma vibratsioonidele. Puhastumine on lõppenud, madalam osa on põlenud, kuid maa peal tekkinud kõrgemad püüdlused ja mõtted on alles. Need moodustavad inimese ümber nagu katte, mille kaudu inimene tajub mentaalses maailmas toimuvat. Mentaalset maailm ehk taevasmaailma võib täie õigusega nimetada Jumaliku Mõistuse peegelduseks. Sealt ammutatakse seda, mis on mõtetele ja püüdlustele sarnane.

Kõik religioonid räägivad taeva õndsusest, kuid vähesed on valgustanud selle tähendust. Iga inimene loob oma taeva ise, valides lõpututest Jumaliku Mõtte varasalvest just selle, mille poole maises elus püüdles tema süda. Ja nii määrab igaüks ise ära taevase elu pikkuse ja iseloomu ja kõik see on pandud idanema maise elu ajal.

Inimese minevik ja tulevik

Me oleme sellised nagu oleme, tänu paljudele kehastumistele. Ja nii tekib küsimus kuidas saada teateid minevikust. Looduses säilitatakse tõest ja täielikku kaarti selles, mis on olnud sellest ajast saadik, kui maailm loodi. Oma loomusele pole selline Looduse mälu mitte midagi muud kui Jumalik mälu, mis on inimese teadvusele kättesaamatu. Kuid madalamatel tasanditel on palju peegeldusi sellest. Inimese areng allub kahele suurele seadusele. Esiteks, evolutsiooni seadus, mis pidevalt suunab inimest edasi ja üles. Teiseks, jumaliku õigluse seadus ehk siis põhjuse ja tagajärje seadus, mis toob iga inimese juurde tema tegusemise tagajärjed, et sa õpiks teadlikult elama esimese seadusega harmoonias.

Seda pikk evolutsiooni protsess toimib nii meie maal, kui ka teistel planeetidel, kes on temaga seotud.

Inimene on oma olemuselt jumalik ja ta on võimeline arendama jumalike omaduste algeid juba praegu. Tihti tekib küsimus, et kui inimene oli algselt jumalikku päritolu, milleks oli teda vaja viia läbi evolutsiooni pika ahela, milleks on vaja nii palju kannatusi ja kurvust. Ja kõik selleks, et uuesti saada jumalikuks, selleks kes ta oli algul. Kuid inimesed, kes esitavad selliseid küsimusi, pole veel arusaanud plaanist, mille kohaselt areneb inimkond. See, mis tuli Jumalikust, ei olnud veel ei inimene ja isegi mitte kiir ja temas ei olnud veel arenenud individuaalsus. See oli lihtsalt jumaliku olendi väljavool-emanatsioon, mis oli võimeline muutuma paljudeks kiirteks.

Vahe alguse ja lõpu vahel on niisama suur, kui vormitu massi hiilgava udukogu ja tekkinud päikesesüsteemi vahel. Udukogu võib olla väga ilus, kuid ta on määratlemata ja kasutu. Päike, mis tekib aeglase evolutsiooni tulemusena annab elu ja soojust paljudele maailmatele ja nende asukatele. Jumalikust algest väljavalgunud jõud tulevad tagasi tuhandete adeptide kujul, kes on võimelised saama Logosteks.

See, keda me nimetame heaks inimeseks s.o. kelle tahe on kooskõlas Jumaliku tahtega ja kelle tegevus aitab kaasa üldisele progressile, see liigub kiiresti edasi oma teel. See inimene kelle eesmärgid on egoistlikud, selle asemel et töötada kõigi hüvanguks, tema võtab pidevalt vale suuna ja liigub edasi väga aeglaselt. Jumaliku plaani toime on täiuslik. Inimene kes pole õppinud ühte õppetundi, peab uuesti ja uuesti võtma selle ette, kuni ta ära õpib. Jumalik kannatus on piiritu ja varem või hiljem inimolend saavutab eesmärgi, mis on talle ettenähtud. Nende jaoks kes teavad Seadust ja Tahet pole hirmu ja ebakindlust, on vaid täiuslik maailm.

Põhjuse ja tagajärjeseadus

Iga inimene saab selle, mille on ärateeninud. Ilma selle seaduseta Jumalik Plaan jääks meile arusaamatuks. Selleks, et sellest seadusest õigesti aru saada, peaksime eemalduma kiriku poolt pakutud ettekujutusest tasust ja karistusest. Võib tunduda, et kohtunik on ühtede suhtes armulikum kui teiste suhtes ja mõnda eksimust võib andeks saada.

Kui keegi võtab ise põleva eseme kätte ja sai põletusi, siis kellelgi ei teki arvamust, et jumal karistas teda mingi teo eest. see on lihtsalt loodusseaduse toime inimesele. Samas ei mõjuta tagajärge (põletus) ka see, millistel motiividel inimese selle sooritas. Tagajärje kõrgemaid aspekte motiiv ometi mõjutab. Tehes õilsa teo on inimene rahul, teisel juhul ta ei koge midagi peale rahulolematuse ja kahetsuse. Kuid füüsiline põletus on mõlemal juhul täiesti ühesugune. Niisiis, et saada põhjuse ja tagajärje seadusest täit arusaamist, on vaja meeles pidada, et ta toimib alati ühtemoodi. Inimene kes on halva teo toimel viinud tasakaalust välja suure evolutsiooni voolu, kogeb tagajärgi. Ja suur voog taastab oma voolu selle rikkuja arvelt.

Kuid ei maksa arvata, et motiiv ei oma mingit tähendust. Vastupidi, taotlus/motiiv . on kõige tähtsam tegevuse faktor, kuigi ta ei muuda füüsilises tasandis tagajärge. Me unustame on taotlus on juba iseenesest jõud, kuid jõud, mis toimib mentaalsel tasandil, kus mateeria on palju peenem, vibratsioonid palju kiiremad, et kulutatud energia hulk toime on palju suurem, kui sama energia kulutamise korral füüsilisel tasandil. Füüsiline tegevus loob oma tagajärjed füüsilisel tasandi ja samaaegselt mentaalne energia loob oma tulemuses mentaalsel tasandil, viimase tulemus on sõltumatu esimest, samas on see palju tähtsam inimese jaoks. Rikutud täiusliku korra taastamine toimub pöördumatult. Me ei tohi unustada, et inimene ise ehitab üles oma iseloomu ja et ta ise määrab ära oma tuleviku asjaolud. Praeguse elu teod määravad ära järgmise kehastuse tingimused, seejuures selle elu mõtted ja tunded, mis toidavad järgmise elu tingimusi ja iseloomu. Siit tuleb ka eetiliste reeglite järgmise vajadus. Kui mõtetel on väga suur mõju tulevikule, seisame me vajaduse ees neid mõtteid kontrollida. See mõjutab nii inimest ennast, kui ka neid kes on inimese läheduses. Me peame enesevalitsemise laiendama ka mõtetele. Mõtted on asjad. Iga selgeltnägija ees omavad nad teatud vormi ja värvi, mis sõltub sellest millise kiirusega see mõte vibreerib.

Nii nagu mõtetega on võimalik sooritada halba on nendega võimalik teha ka head. Mõttes võib esile kutsuda selliseid voogusid, mis viivad mentaalset abi ja lohutust paljudele kannatavatele sõpradele ja nii avaneb meil heategevuseks väga lai valdkond.

Igaüks kes on võimeline mõtlema, võib teisi aidata ja kui me oleme valmis aitama, me saame kasutada selleks iga hetke. Igaüks kes taipab seadust saab teadlikult seda kasutada. Igaüks on võimeline selle abil parandama oma iseloomu selle elu jooksul ja on võimalik luua täpsed piirjooned sellele iseloomule mis võiks ilmneda järgmises kehastuses. Sest mõte on vibratsioon, mentaalse keha mateeria ja üks ja sama mõte, mida korratud palju kordi loob vastavad vibratsioonid. Nii tekivad uued omadused hinges ja ilmnedes mitmeid kordi, muutuvad nad kaasasündinud omadusteks. Mõeldes teadlikult mõtteid võtab inimene oma arengu juhtimise enda peale ja hakkab Jumaliku Tasandiga kaastööd tegema.

Mida annab teosoofia ?

Tutvudes teosoofiliste ideedega ja mõteldes nende üle, annavad nad inimese elule uue vaate, niipea kui inimene on veendunud nende tõdede tõelisuses.

Teosoofia annab meie olemasolule mõistliku selgituse. Ta selgitab meile, miks me oleme siin ja mida me peaksime tegema ja õpetab meid, kuidas peaks elama oma maist elu. Me hakkame taipama, et elu on väärtusetu kui elu eesmärgiks on isiklik kasu ja rõõm ja sellisel juhul on piirangud isiklikul tasandil vältimatud. Ja elu muutub kallihinnaliseks väärtuseks kui me vaatame teda kui kooli, mis valmistab ette piirituks viibimiseks kõrgemates tasandites. Me saame teada nii isikliku arengu võimalusi, kui ka võimalusi, millega saame aidata oma lähedasi. Me saame teada, kuidas olla oma mõtete ja tegudega kõige kasulikum, alguses neile inimestele, kes meid ümbritsevad ja siis juba kogu inimkonnale. Teosoofia annab meile avara vaate isiklikus elus toimuvale. Me õpime asju vaatlema, nii nagu nemad on, mitte nii nagu nad meile paistavad. Vastavalt sellele kuidas inimeses areneb sümpaatia ja kaastunde võime, ta üha selgemalt tunnetab maailma kurbust, kannatusi ja patte. Ja koos sellega hakkab ta selgemalt nägema ka kannatuste põhjusi ja hoolimata sellele, mis paistab, tekib äratundmine, et kõik viib lõppude lõpuks kirkusesse. Koos selle teadmisega tekib sügav rahu ja ohutuse tunne, mida saadab tunne, et kõik läheb kogu aeg paremaks. Jumala Mõttes on meid loodud õnnelikena ja meie kohus on seda õnne vibratsiooni levitada ja see on võimalus leevendada maailma kurbust.

Teosoofia näitab, et teenimatuid kannatusi ei tule inimese juurde kunagi. Kõik kurvastavad asjaolud on meie võlg ,mille oleme teinud omal ajal ja kuna maksmine on vältimatu, siis mida varem võla tasume, seda parem. samas on iga kannatus võimalus arenguks. Me võime raskusi läbides kasvatada kallihinnalisi omadusi – mehisust, kannatlikkust, otsustavust.

Teosoofia õpetuste abil saab inimene vabaks surmahirmust, sest inimene hakkab arusaama, mis on surm. Lahkunuid tuleks meenutada suure armastusega, ilma mõtteta kaotusvalust.