Aegna 11-käiguringiga kivilabürint, tuntud ka Jeruusalemma nime all, on saare kultuuripärandi lahutamatu osa. Jeruusalemma nimetus tuleneb kristlusest. Ristiusk võttis üle labürindi ürgomase sisu ja lõi selle pinnal võrdkujulise usutalitusliku palverännaku Pühale Maale, Jeruusalemma linna ja tagasi.
Labürinte kohtab peaaegu kõigis maailma kultuurides, erinevatel ajastutel ja paikades: Vana-Kreekas, Vana-Egiptuses, Vana-Hiinas, Indias, Siberis, Sumatral ja Skandinaavias. Labürinte võib mitmel kujul leida Peruu Nasca kõrbetasandikelt, Saharast Tassiilist (umbes 10 000 a. eKr) ja Pakistani moseedest. Labürindi spiraalmotiivi vanimaks näiteks on mammutikihvale süvendatud kujund Irkutskist – u. 24 000 a. eKr.
Labürindikujund oma veidi varieeruvates vormides on levinud üle kogu Euroopa. Kuigi kõige rohkem pronksi- ja rauaaegseid labürintkujutistega kaljujooniseid on leitud Vahemeremaades ning selles piirkonnas oli labürintkujutis laialt levinud ka antiikajal, ei ole labürindi algkodu siiski üheselt teada.
Labürindi teostamise viise on olnud mitmesuguseid: kraabitud puu- või kivipinda, värvitud erinevatele pindadele, ehitatud kui hoone, lõigatud murumättasse, erinevatest istikutest istutatud, punutud vitstest korvile või laotud kividest maapinnale. Labürinti on erineval moel kasutatud ka kunstis ja riietuses (Bartolomeo Veneto maal 1510.aastast).
Eestis on lisaks Aegna labürindile osaliselt säilinud veel neli vana kivilabürinti, millest kolm asuvad Hiiumaal ja üks Aksi saarel. Paraku on need tervikuna hoomamatud (Heiko Kruus: Kootsaare labürint Hiiumaal).
Eestis seostatakse labürintide levikut rannarootslastega, kes saabusid siia ilmselt juba varakeskajal.
Millal Aegna kivilabürint ehitati, ei ole täpselt teada. Ilmselgelt mõjutasid Aegna lähistelt algselt Iru, hiljem Toompea linnuse sadamasse kulgenud mereteed ka toonast saare elu. Iru linnuse sadam omandas erilise tähenduse aastatel 800-1050. Esimene teadaolev rannarootslaste küla asus 1271.aasta Taani kuninganna üriku kohaselt just Aegna vahetus läheduses, Viimsi poolsaarel Haabneemes. Aegnat on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1297.aastal Wulvesöö (rootsi keeles Hundisaar) nime all. Labürindi lähistelt pärinevad ka saare vanimad, muinasajast pärinevad leiud. Seega, pole välistatud, et 6,5 meetri kõrgusel asuv Aegna kivilabürint rajati juba keskajal või varemgi.
Labürint on läbi aegade olnud mõjuvõimas sümbol, kujutades endast inimkätega tehtud rituaalset pühapaika, maagilist jõukeset ühenduse saamiseks üleloomulike jõududega. Skandinaavias seostati labürinti inimese sünnist alguse saava müstilise teekonnaga surmani ja sealt tagasitulekuga uuestisündimise teel.
Vanade labürintide avaused on üldjuhul, lisaks erilisele asukohavalikule, suunatud mõne astronoomilise sündmuse poole. Rootsi vanimate kivilabürintide avaused olid suunatud suvise pööripäeva päikeseloojangu suunas. Niisamuti Aegna labürindil. On arvatud, et selline suunalisus annab rajatisele maksimaalse teovõime.
Esimesed andmed Aegna labürindist pärinevad Peeter Meylt (fotol: 1929.-1934.aastani oli kaptenmajor Mey Aegna rannapatarei nr 1 ülem), kes informeeris leiust 06.11.1930 TÜ Arheoloogia Kabineti juhatajat Harri Moorat.
06.08.1931 kirjutas Mey Moorale, et kaevas lahti suurema osa labürindist. Mey lubas püstitada puhastatud labürindi ümber tara, kivid valgeks värvida ning fotografeerida. Kirjale ongi hiljem lisatud foto (TLÜ AI. F.22. N.19.S.3 foto).
12.augustil 1931.aastal võttis Hariduse ja Sotsiaalministeerium Aegna kivilabürindi registrinumbri 1210 all riikliku kaitse alla.
Mey poolt 1930-ndal leitud kivilabürinti peeti kuni 2009.aastani hävinuks. Põhjuseid oli siin mitu. 1923.aastast kuulutati Aegna kinniseks garnisoni maa-alaks. Hilisemad kirjutised, kus viidati labürindi kahjustustele, piirkonna metsastumine ning labürindi asukoha ebatäpsed kirjeldused lõid sooduspinna arvamusele, et labürint on hävinud. Labürinti on Aegnat tutvustavates lugemikes maininud Heino Gustavson, kelle pakutud nihkes asendiplaanid ja kirjeldused labürindi kahjustustest pole kiviringide otsimist soosinud. Gustavsoni mõjul nendivad ka Mart Rahi ja Tõnu Viik 1978.aastal (Eesti Loodus nr 5): “Võimalik, et Aegna labürint on juba hävinud, sest möödunud suvel H. Gustavson seda enam ei leidnud.”
Soov leida hävinuks peetud kivilabürindi asukoht, innustas saare püsielanikke Hugo Udusaart ja Ilmar Võttit otsinguile. Erinevate allikate järgi kaardistati esmalt labürindi võimalik asukohaala, mille tulemusena saadi üsna kirju kaart.
Labürindi puhastamisel kuni 30 cm kõdu-samblakihist veenduti, et hävinuks peetud rajatise idapoolne osa on siiski säilinud (14.01.2009 foto). Labürindi kiviringide vahelised sügavad käigurajad viitasid selle pikaajalisele kasutusele. Labürindi puhastamisel jäi püsielanikele silma selle keskalal eristuv süvis. Nagu hilisemal rajatise taastamisel selgus, asus lohk täpselt kivilabürindi keskmes. Võimalik, et süvis tekkis seal läbiviidud varasemate tantsuliste riitustoimingute tagajärjel.
Labürint leiti Eerikneeme tipust umbes 270 m lõuna-kagu suunas, väikese lagendiku kagupoolsest servast. 40 m labürindist põhja suunas asub endine keskkomandopunkt.
16.-18.09.2009 jätkasid OÜ Agu EMS arheoloogid labürindi maa-ala puhastamist ning labürint plaanistati (fotol) ja fotografeeriti taas.
Arheoloogide palvel jätkasid kohalikud labürindi laiendatud puhastuskaevetega ka edaspidi. Täiendavalt leitud kivide ülestähendamiseks saabusid arheoloogid 02.-03.10.2009 taaskord labürindile.
Arheoloogide tööga paralleerselt alustati labürinti oma juurtega lammutanud puude mahavõtmist ja kändude juurimist. Labürindialal kasvas seitse, kuni 60-aastast ning üks, umbes 40-aastane pihlakas.
2009.aasta novembris valminud arheoloogiliste uuringute aruandes märgitakse, et tuginedes Aegna labürindi puhul kindlalt teadaolevatele kiviringide arvule ja säilinud olulisele sõlmele labürindi keskosas, ei jää kahtlust, et tegu on klassikalist tüüpi 11-käiguringilise labürindiga (joonisel). Aruandes tõdetakse, et leitud, poolikul kujul labürint ei paku tavainimesele mingit avastamisrõõmu ning pakutakse selle restaureerimist ka juhul, kui ei õnnestu labürindi skeemi mingite detailide osas saavutada konsensust, ent põhitüübi osas ollakse ühel meelel.
2010.aasta aprillis lõpetasidki labürindi leidjad rajatise komplekssed taastamistööd. Taastamistöödel tugineti peaasjalikult labürindialal leitud kivide põhjaliku erisuse analüüsile, mille tulemusena eristati kindla pinnasejäljendiga kivid ilmselgetest pinnase- ja segipaisatud kividest.
41% ulatuses labürindil säilinud originaalkividele lisati 2% kändude juurimisel leitud kivi, 38% labürindi alal segipaisatud kivi ning 19% mereäärselt korjatud uut kivi. Kivide kogukaaluks on 5-6 tonni.
Aegna kivilabürint koosneb 960 kivist. Labürindi läbimõõt loode-kagu suunal on 8.35 ja kirde-edela suunal 9.20, kiviringide kogupikkuseks on 149 meetrit.
Paljuski läbi massi- ja tarbimiskultuuri pealetungi on tänapäeva (avalikkuseni) jõudnud kaduvväike osa labürindiga seotud sisulistest teadmistest. See on tinginud arvukalt väärtõlgitsusi ja spekulatsioone. Uusi labürinte kiputakse rajama pelgalt ühekordse eneseväljendusaktsiooni raames, meelelahutuslikel ja turismi eesmärgil.
Labürindiretke algtõdedestki ei olda piisavalt teadlikud. Markantsemaks näiteks on siin shamaanide labürindi riitustantsude asjatundmatu samastamine ebakohaste lihttantsudega. Võimalik, et oma osa on siin kristlusel, kes lisaks labürindi ürgomase sisu ülevõtmisele ja usulisele kohandamisele, lisas sinna ka meelepäraseid ringtantse.
Maagilist labürinti ei rajata ja sinna ei siseneta kaugeltki lõbu pärast. Labürindi teekond on igaühele ainuomane sooritus, mis on soovitav läbida häirimatus üksinduses, pinge- ja mõttevabalt, rahulikul sammul. Võimalusel kas siis päikesetõusu või -loojangu ajal, ideaalis, kui selleks seesmine tung.
Mobiiltelefon on mõistlik labürindiretkeks välja lülitada. Jalanõud olgu kontsadeta, võimalusel tasuks labürint sootuks paljajalu läbida.
Aegna labürindi läbimiseks selle keskmesse ja tagasi kulub kümmekond minutit, millele lisandub selle keskmes seismine, soovitavalt kinnisilmi. Keskmes viibimise kestvus tuginegu sisetundele.
Labürindis liikumine tekitab üldjuhul erilise keskendumistunde, mõjutab alateadvust ja teadmisi, mis võivad saada mõistetavaks ja rakendatavaks.
Labürindi läbimisel täheldatakse kergendust, aga ka tundmusi, mis on iga inimese puhul erinev. Nii mõnigi labürindi läbimisega kaasnev tulem võib avalduda alles mõne aja möödudes.
Aegna labürindi keskmesse ja sealt tagasi on 268 meetrit. Vältida tuleks labürindi tarandite ületamist.
Allikas: http://www.aegna.ee/huvitav-info/maagiline-kivilaburint/
