Värvisümboolika kajastub eelkõige vaimulike riietuses ja paramentides ehk altari ja kantsli katetel ja muudel kiriku tekstiilidel. Värv varieerub sõltuvalt kirikuaasta perioodist.
must – surma, leina ja kaduvuse värv, kasutatakse suurel reedel ja surnute mälestamispühal.
punane – vere ja tule värv, sümboliseerib nii armastust kui vihkamist. Punane on Püha Vaimu ja märtrite värv, kasutatakse nelipühal ja märtrite mälestuspäevadel. Nelipühal sümboliseerib punane vaimulikuriietus ja parament Püha Vaimu tuld.
Roomakatolikus kirikus on kardinalide riietus karmiin- või sarlakpunane.
purpurpunane – seotud kuninglikkusega, mõnikord Jumal-Isa sümbolina; ka kurbuse ja patukahetsuse värv. Purpurpunane on kasutusel advendi ja paastu ajal – kirikuaasta ettevalmistuse ja patukahetsuse perioodidel.
roheline – elu ja kasvamise värv. Kuna roheline on kollase ja sinise värvi segu, sümboliseerib ka ligimesearmastust ja hinge taassündi heade tegude läbi. Roheline vaimulikurõivas ja paramentika on kasutusel suurema osa kirikuaastast, seepärast ka argipäeva värv.
sinine – taeva värv, sümboliseerib taevalikku armastust. Sinine on tõe värv, sest pärast pilvede hajumist tuleb alati esile sinine taevas, vihjates avalikuks saanud tõele. Sinist värvi kasutatakse liturgias Neitsi Maarjaga seotud tähtpäevade puhul.
valge – puhtuse, süütuse ja rõõmu värv (valgeid rõivaid kannab Neitsi Maarja maalidel, mis kujutavad tema elu enne kuulutust). Valge on seotud ülestõusmisega (valgeid riideid kannab Kristus maalidel, mis kujutavad tema ülestõusmist). Valget kasutatakse kõige suurematel pühadel. Valge on vaimuliku alusrüü alba. Valget pealisriietust (kaasula, dalmaatika) kannavad vaimulikud ülestõusmispühadel ning jõuluajal. Sel ajal on valged ka paramendid.
violett – kahetsuse ja meeleparanduse värv; sümboliseerib armastust ja tõde või passiooni ja kannatamist. Violetset värvi rõivaid kannavad patukahetsejad (kunstis nt Maarja Magdaleena) Violetti kasutatakse advendiajal ning enne ülestõusmispühi suurel paastuajal.
Värvisümboolika
hall – tuha värvina patukahetsuse, alandlikkuse ja paastu sümbol, vahel seostatud ka surma, leina ja hingega. Hall on benediktlaste orduvärv.
hõbedane (valge) – sümboliseerib taevast, puhtust, süütust. Valgena kujutatakse inglite rüüsid. Ohvriloomad on valged.
kollane – sümboliseerib reetlikkust (Juudase värv). Kollane märgib ka ketsereid.
Keskajal kasutati kollast värvi karantiini värvina: katkuhaigete majadele maaliti kollane rist.
kuldne – sümboliseerib jumalikkust ja kuninglikkust. Kuldsena kujutatakse Jumala ja Kristuse troone, nimbust pühakute pea kohal, glooriat, oreooli.
must – sümboliseerib sügavat leina Kristuse surma pärast, aga ka alandlikkust, tõsidust ja haritust. Maisele elule surnud mungad ja nunnad kannavad musta Kristuse mälestuseks (nt augustiinlased ja dominiiklased). Roomakatolikus kirikus on must värv piiskopist alamate vaimulike tunnus, idakirikus aga alates 6. sajandist kõigi vaimulike tavarõivas. Must vari valguse vastandina on seotud saatanaga. Usuti, et inimene, kel puudus vari, on oma hinge müünud kuradile.
roheline – sümboliseerib tärkamist, kasvu, lootust, ent ka Jumala tarkust ja ligimesearmastust. Smaragdroheline on Püha Graali oletatav värv.
pruun – alandlikkuse, vaesuse, maailma hüvedest loobumise sümbol, mida on kõrvutatud savise pinnaga. Pruunid rüüd olid kristlikel kerjusnunkadel (nt frantsisklaste ja kaputsiinide tunnus). Keskajal oli pruun leinavärv.
punane – armastuse, vere, Kristuse vereohvri, märtrite kannatuste ja Püha Vaimu tule sümbol. Punane on põrgutule, needuse värv. Keskajast peale on saatanat ehk kuradit kujutatud punases rüüs või lausa punase nahaga.
sinine – taeva ja tõe värv. Sinine mantel on Neitsi Maarja kui Taevakuninganna tunnusvärv. Ka Kristust kujutatakse sinises rõivastuses, mis on Taevajumala tunnuseks.
violett – patukahetsuse sümbol. Patukahetsuse värvina on violett Maarja Magdaleena tunnusvärv. Violett on seotud veel üleminekuga aktiivselt passiivsele või elust surma. See tõlgendus põhineb punase (kirg, tuli, maa) segunemisel sinisega (arukus, vesi, taevas).