para.ee

Egiptuse usundist
Religioon mängis Vana Egiptuse elus domineerivat osa, jättes jälje kõikjale
–kunst oli mõjutatud religiossetest sümbolitest, kirjandus ja filosoofia olid ülevoolavalt täidetud religioossete õpetustega. Vana Egiptuse filosoofiline mõte oli põhiliselt eetiline ja poliitiline.
Idee, et universumit kontrollib näiteks mõistus või intelligents,on kujutlus,mis ilmneb ühes või teises preestrite kirjutatud või nende poolt öeldus. Teine filosoofiline idee oli igavikulisest universumist, kujutlus uuesti taastuvast tsüklistest sündmustest ning doktriin selle loodulikust põhjuslikkusest. Egiptlaste tähtsaimaks mediteerimisteemaks oli surm ja igavene teispoolsus.
Egiptlaste pidurdamatu surma ja kaduvust eitav tahe kestusele tingis selle,et egiptalsed ei pööranud oma elu teistele momentidele, nagu sünd, küpsus, pulmad jt üldse tähelepanu,seetõttu on vähe teateid egiptlaste sündi saatnud kombestikust ning keegi ei tea, kuidas nägi välja vana egiptuse pulm. Kogu tähelepanu oli suunatud põhiliselt surma fenomeeni seletamisele. Nende arusaamist mööda ei olnud elu ega surm üksteist välistavad vastandid,baid pigem oli surm ja surmajärgne seisund ainult elu faasid. Elus olemist nimetati ”kui ta veel mõlemal jalal seisis”, see tähistas siinpolse elu spetsialset väljendust. Füüsiline surm ei olnud seega mitte elu lõpp, pigem ohtlik ning kardetud kriis ja muutus, milleületamise järel lootis egiptlane oma elu jätkamist. Surm oli siiki eelkõige midagi välist ja vägivaldset, mis inimest ootamatult tabas. Surm ja tema hingus tulevat inimesse vasakust kõrvast ning surma
põhjuseid ei ole loetletud tekstides, pigem väljendati üldiselt, et inimene läks puhkama või
magama oma hinguse juurde. Põhimõtteliselt oli teispoolsus väga sarnane siinpoolsusega, seal kehtis samasugune elukorraldus, s.t surnu vajas ka teispoolsuses toitu, riiet, vett ning loodeti ka oma perekonnaga seal ühineda.
Vanaegiptlaste kujutlus elust siin-ja teispoolses maailmas oli seotud nende teoloogiliste uskumustega. Nii nagu kõik muu, taandus ka taevakehadest arusaamine usulistele tõekspidamistele.
Jumalaid nägid nad kui erinevate tähtede personifikatsioone.
Egiptuses mõjutas religioon Egiptuse ühiskonna kõiki nähtusi, vajutades teatava pitseri kõigile kultuurielu külgedele. Ka siin läbiti animismi all tuntud faas. Siinse uskumuse kohaselt on pea iga universumis leiduv objekt hingestatud ning omab isiksust, nagu inimene isegi. Egiptlased austasid sadu jumalaid,kellest olid suuremas osas looma või linnu peaga ja inimese kehaga. Osa jumalaid kehastas ka loodusnähtusi,samuti austati loomi eriti aga kasse, kobrasid, sõnnikumardikaid ehk skarabeuse ning Apist (eriliste tunnustega härg).

Tähtsamad jumalad olid :

Ra–Heliopolise päikesejumal,üks tähtsamatest peajumalatest,planeet Päikese erinev personifikatsioon
Amon-peajumal

Ra–päikesejumal–oina pea ja inimese kehaga
Osiris–algselt taimekasvu ja põllupidamise jumalus, hiljem allmaailma s.o surnute valitseja ja viljakuse jumal–inimene,jumalat Ra nimetati surnud Osiriseks, kujutatud Egiptusekrooniga mähitud kõvasti muumiamähistesse, seostatud täht Orioniga
Isis-jumalanna,peas kaarjad lehmasarved ja nende vahel päikeseketas
Seth–tormi ja kaosejumal, tähistab kurjust
Horos–taevajumal–pistriku (kulli)peaga.
Anubis–šaakalikujuline, surnute riiki pääsemise otsustaja
Thot–kujutati iibise peaga inimesena. Et aga iibisel on pikk nokk, siis egiptlased nimetasid
jumal Thoti ka Suureninaliseks; tarkuse, kirja-, arvutus-, seaduste ja tekstide jumal,Hermopolisis austati teda peajumalana. Ei ole selge, millal, mispärast ja kuidas Thot sai Hermopolise kaheksa (oktoaadi) jumala hulgast peajumalaks. Thot. Ta oli ka kuujumal,kuusilm, s.t. ajaarvamise jumal. Thot esines jumalate saadikuna ning arvatavasti sellepärast
samastasid kreeklased ta Hermesiga (seepärast-Hermopolis, egiptlased nimetasid linna ~“Hmun”, mis tähendab 8, sest seal oli 8 peajumalat, oktoaad).Tähtsamaid linde, keda egiptlased kummardasid, oligi iibis. Teda seostati Thoti ja kuuga ning
varasemal ajajärgul oli tema kultuse keskuseks Hermopolise linn.
Egiptuse valitsejate hulgas oli üks erandlik vaarao, kes muutis oma sünnijärgse
Amenhotep-nime Ehnatoniks ning püüdis ainsana muuta Egiptuse usu jumalate panteoni ning jumalate nimesid, mida ta ka tegi.
Esmalt lahutas ta Ra Amonist ja nimetas ta ümber Atoniks. Kuna ta vihkas Amonit, jättis ta endised ohverdamistavad soiku ja rajas palju Atoni kultusekohti. Ta rajas ka uue pealinna Ahet-Atoni. Pärast tema surma kummardati aga endiselt edasi vanujumalaid, sest keegi ei läinud Ehnatoni uuendustega kaasa.
Egiptlased uskusid elusse pärast surma ja neile oli tähtsaim surmajärgne elu. Seepärast oli vaja säilitada keha, kuhu hing saaks tagasi pöörduda. Egiptlased õppisid surnukehasid säilitama ehk balsameerima.
Matuserituaalide keskse osa moodustaski muumia valmistamine,mis siis maeti uhkesse hauakambrisse.
See oli justkui käitumisreegel elavatele, kuidas inimene hauataguseks eluks ette valmistada.
Muumia kaitsmiseks suleti see massiivsesse kivist sarkofaagi. Surnuteriiki pääsemise otsustas Anubis, kaaludes, kas süda on kergem või raskem kui maailmakorraldus Maat. Süda, millel ei lasunud pahategusid, oli Maadist kergem .

merily kirjutas:Egiptuse usundist
Religioon mängis Vana Egiptuse elus domineerivat osa, jättes jälje kõikjale
–kunst oli mõjutatud religiossetest sümbolitest, kirjandus ja filosoofia olid ülevoolavalt täidetud religioossete õpetustega. Vana Egiptuse filosoofiline mõte oli põhiliselt eetiline ja poliitiline.
Idee, et universumit kontrollib näiteks mõistus või intelligents,on kujutlus,mis ilmneb ühes või teises preestrite kirjutatud või nende poolt öeldus. Teine filosoofiline idee oli igavikulisest universumist, kujutlus uuesti taastuvast tsüklistest sündmustest ning doktriin selle loodulikust põhjuslikkusest. Egiptlaste tähtsaimaks mediteerimisteemaks oli surm ja igavene teispoolsus.
Egiptlaste pidurdamatu surma ja kaduvust eitav tahe kestusele tingis selle,et egiptalsed ei pööranud oma elu teistele momentidele, nagu sünd, küpsus, pulmad jt üldse tähelepanu,seetõttu on vähe teateid egiptlaste sündi saatnud kombestikust ning keegi ei tea, kuidas nägi välja vana egiptuse pulm. Kogu tähelepanu oli suunatud põhiliselt surma fenomeeni seletamisele. Nende arusaamist mööda ei olnud elu ega surm üksteist välistavad vastandid,baid pigem oli surm ja surmajärgne seisund ainult elu faasid. Elus olemist nimetati ”kui ta veel mõlemal jalal seisis”, see tähistas siinpolse elu spetsialset väljendust. Füüsiline surm ei olnud seega mitte elu lõpp, pigem ohtlik ning kardetud kriis ja muutus, milleületamise järel lootis egiptlane oma elu jätkamist. Surm oli siiki eelkõige midagi välist ja vägivaldset, mis inimest ootamatult tabas. Surm ja tema hingus tulevat inimesse vasakust kõrvast ning surma
põhjuseid ei ole loetletud tekstides, pigem väljendati üldiselt, et inimene läks puhkama või
magama oma hinguse juurde. Põhimõtteliselt oli teispoolsus väga sarnane siinpoolsusega, seal kehtis samasugune elukorraldus, s.t surnu vajas ka teispoolsuses toitu, riiet, vett ning loodeti ka oma perekonnaga seal ühineda.
Vanaegiptlaste kujutlus elust siin-ja teispoolses maailmas oli seotud nende teoloogiliste uskumustega. Nii nagu kõik muu, taandus ka taevakehadest arusaamine usulistele tõekspidamistele.
Jumalaid nägid nad kui erinevate tähtede personifikatsioone.
Egiptuses mõjutas religioon Egiptuse ühiskonna kõiki nähtusi, vajutades teatava pitseri kõigile kultuurielu külgedele. Ka siin läbiti animismi all tuntud faas. Siinse uskumuse kohaselt on pea iga universumis leiduv objekt hingestatud ning omab isiksust, nagu inimene isegi. Egiptlased austasid sadu jumalaid,kellest olid suuremas osas looma või linnu peaga ja inimese kehaga. Osa jumalaid kehastas ka loodusnähtusi,samuti austati loomi eriti aga kasse, kobrasid, sõnnikumardikaid ehk skarabeuse ning Apist (eriliste tunnustega härg).

Tähtsamad jumalad olid :

Ra–Heliopolise päikesejumal,üks tähtsamatest peajumalatest,planeet Päikese erinev personifikatsioon
Amon-peajumal

Ra–päikesejumal–oina pea ja inimese kehaga
Osiris–algselt taimekasvu ja põllupidamise jumalus, hiljem allmaailma s.o surnute valitseja ja viljakuse jumal–inimene,jumalat Ra nimetati surnud Osiriseks, kujutatud Egiptusekrooniga mähitud kõvasti muumiamähistesse, seostatud täht Orioniga
Isis-jumalanna,peas kaarjad lehmasarved ja nende vahel päikeseketas
Seth–tormi ja kaosejumal, tähistab kurjust
Horos–taevajumal–pistriku (kulli)peaga.
Anubis–šaakalikujuline, surnute riiki pääsemise otsustaja
Thot–kujutati iibise peaga inimesena. Et aga iibisel on pikk nokk, siis egiptlased nimetasid
jumal Thoti ka Suureninaliseks; tarkuse, kirja-, arvutus-, seaduste ja tekstide jumal,Hermopolisis austati teda peajumalana. Ei ole selge, millal, mispärast ja kuidas Thot sai Hermopolise kaheksa (oktoaadi) jumala hulgast peajumalaks. Thot. Ta oli ka kuujumal,kuusilm, s.t. ajaarvamise jumal. Thot esines jumalate saadikuna ning arvatavasti sellepärast
samastasid kreeklased ta Hermesiga (seepärast-Hermopolis, egiptlased nimetasid linna ~“Hmun”, mis tähendab 8, sest seal oli 8 peajumalat, oktoaad).Tähtsamaid linde, keda egiptlased kummardasid, oligi iibis. Teda seostati Thoti ja kuuga ning
varasemal ajajärgul oli tema kultuse keskuseks Hermopolise linn.
Egiptuse valitsejate hulgas oli üks erandlik vaarao, kes muutis oma sünnijärgse
Amenhotep-nime Ehnatoniks ning püüdis ainsana muuta Egiptuse usu jumalate panteoni ning jumalate nimesid, mida ta ka tegi.
Esmalt lahutas ta Ra Amonist ja nimetas ta ümber Atoniks. Kuna ta vihkas Amonit, jättis ta endised ohverdamistavad soiku ja rajas palju Atoni kultusekohti. Ta rajas ka uue pealinna Ahet-Atoni. Pärast tema surma kummardati aga endiselt edasi vanujumalaid, sest keegi ei läinud Ehnatoni uuendustega kaasa.
Egiptlased uskusid elusse pärast surma ja neile oli tähtsaim surmajärgne elu. Seepärast oli vaja säilitada keha, kuhu hing saaks tagasi pöörduda. Egiptlased õppisid surnukehasid säilitama ehk balsameerima.
Matuserituaalide keskse osa moodustaski muumia valmistamine,mis siis maeti uhkesse hauakambrisse.
See oli justkui käitumisreegel elavatele, kuidas inimene hauataguseks eluks ette valmistada.
Muumia kaitsmiseks suleti see massiivsesse kivist sarkofaagi. Surnuteriiki pääsemise otsustas Anubis, kaaludes, kas süda on kergem või raskem kui maailmakorraldus Maat. Süda, millel ei lasunud pahategusid, oli Maadist kergem .

Egiptuse müüt jumalatest --
Kui jumal Ra enam maa peal valitseda ei tahtnud, läks ta päikesena kõrgustesse ja pärandas
oma võimu järglastele. Lõpuks sai valitsejaks tema pojapoeg Osiris. Ta oli Niiluse
üleujutustest tekkiva viljakuse jumal ja ühtlasi inimkonna suur heategija. Ta õpetas
talupoegadele kõike tarvilikku. Seejuures aitas teda tema õde ja abikaasa jumalanna Isis, kes
oli egiptlaste kujutluses noor naine, kel. Nende kahe valitsusaeg jäi aga lühikeseks. Nende
vend Seth ründas Osirist, tappis ta ja saatis ta surnukeha kirstuga mööda Niilust allavoolu.
Lõpuks leidis Isis oma mehe kaugelt Aasia rannikult üles, tõi ta tagasi Egiptusesse ja sigitas
temaga veel järglasegi. Kuid Seth sai Osirise keha taas enda valdusesse, tükeldas selle ja
kandis kõikjale laiali. Isisel oli aga vahepeal sündinud poeg, pistrikukujuline Horos. Koos
otsisid nad Osirise kehaosad kokku, tegid neist maailma esimese muumia ja äratasid selle ellu.
Osiris otsustas, et tema läheb valitsema allmaailma ja jättis valitsemise Horosele. Järgnes pikk
võitlus Horose ja Sethi vahel, kuni jumalad ühise otsusega Horose võitjaks ja kuningaks
kuulutasid.

Maarahva lugu maailmatekkest on erinev kõigist teistest. Meie hõimlaste vanad lood räägivad, et alguses oli lind. Tema munadest koorus maa ja ilm. See kasvas kuni kõik maailm sai hingelisi täis. Hing on tähtedel, kuul, tulel, maal ja üldse kõigel, mis olemas on. See avaldub haldja, jumala või lihtsalt hingena. Tähtsaim jumal on Maaema, kes on kõige elava ema. Olulised on ka Tule-, Vee- ja Ilmaemad. Taara, keda paiguti erinevalt nimetatakse, on kehatu kõikeläbiv vägi, mis täidab inimesi ja kõike muud olemasolevat. Tema auks pühitsetakse muistsest ajast saadik neljapäevasid.